Täna pidi olema õppimis päev ja kulmineeruma pargi ridega. Kõik läks suht-koht plaanipäraselt kuni tuli äike.
Hommikust saati oli aasta ilusaim ja soojeim päev. Tegin rõdu ukse lahti, et tuppa sooja lasta. Unistasin terve päeva heast trennist. Leppisime foorumis kokku, et saame neljakesi pargis kokku, mina, Mad, Timo ja Ints.
Käisin mööda tuba edasi-tagasi ja ei suutnud leppida, et täna sõitmata jääb. Üks väga kallis inimene soovitas, et kõige tähtsam on vähemalt toast välja saada. Jõuksi minna või midagi. Tahtsin sõita. Aga õues sadas vihma. Tagapidur ei pea, tossud ei gripi, pori lendab näkku, külm. Järsku tõusis pohhuism astmele neli. Võtsin oma kõige ergemat kollast värvi T-särgi, teksad ja ülivana narmendava ära käristatud varukatega triiksärgi. Tõmbasin täna kummitama jäänud loo “Stone Sour – Through Glass” ja installisin pleierisse koos ülejäänud albumiga. Tegin toas lihased soojaks, hüppasin rattaselga ja sõitsin mööda treppi… …vastu seina. Haha, sealt alates hakkas tuju juba paremaks minema. Veeresin kuni 0-korruseni. Õues oli vahepeal vihm järgi jäänud. Tegin soojenduseks üle loikude paar kolmkuute(rockwalk-i), ühika parkla servale watson style ja väntasin kõrval ühika juurde. Seal on üks neetud dropp, mida alati köögi aknast vaatan. Kohapeal selgus, et see on sitaks hirmsam kui kaugelt vaadates. Kitsas rabedatest punastest tellistest äär, vihmast läbi ligunenud. Paremal all 2m tühjust. Panin äsja tõmmatud loo pleieris käima ja ronisin peale. Astusin pedaalidele, seisin mõne sekundi ja… …kukkusin vasakule, haha, sinnapoole oli õnneks ainult pool meetrit kukkuda. Kordasin sama asja veel kaks korda. Lihas oli alles külm. Hirm läks ainult suuremaks. Kahjuks nii suureks hakkas juba segama. Ronisin maha ja proovin maas sama tehnika läbi, mida vaja. Hehh, ega seal midagi eriti vaja polegi. Trackstand, lenks otseks, sujuvalt tagarattasse, veerand tiiru keerata, paar sentimeetrist kicki servani perse peaaegu vastu tagaratast, esiratas madalale, pidur lahti ja õrnalt pedaali. Lihtne! Tegin maas seda 3 korda väga tuimalt. Ronisin tagasi servale ja sain aru miks seal see nii raske on. Punane tellis läheb ilmastiku käes nii rabedaks ja ta püsti kiud gripivad üli hästi. Ühesõnaga, hüppasin rattaselga, seisin, seisin ja kuulsin, et inimesed akna peal räägivad. Haha, ilmselt oli selleks ajaks juba publikut tekkinud. Just nimelt selle mõtlemise ajal ei keskendunud enam hirmule(mitut asja ei suuda ju korraga teha), tõmbasin tagarattasse, keerasin, lasin persse peaaegu vastu tagaratast, pidur lahti ja… raisk kus põrutas! Eelmisel sõidul pumpasin rehvidele suurema rõhu sisse ja smuusindusega(sujuva ja pehme sõiduga) on probleeme. See-eest tuleb touch streedist mahedalt, aga sinna ma veel jõuan.
Peale droppi tõmbasin kontrolliks, kas rattas veel ühes tükis, ühe kolmkuue. Veeresin maarjamõisa poole. Teepeale jäi üks sügav sopalomp, tuju oli endiselt nagu ta oli. Sõitsin lompi panin esipiduri blokki, pivot 180, tagapidur blokki, tap 180 ja veeresin lombist kuivana välja. Ilmselt olen neid kolmkuusi juba liiga palju nühkinud, et feilida. Maarjamõisa taga hakkasin juba soojaks saama ja mõtlesin, et ei suuda vaid kohalike spottidega piirduda. Helistasin Timole ja Intsule. Timo oli käpp, aga Ints va reetur sõitis juba päeval ära, ütles, et oli peaaegu kuumarabanduse saanud, haha, tore teada. Cruisisin, särk lehvimas, linna poole ja tuulasin üle servade, mis jalgu jäid, samuti üle punaste fooride. Kütsin diagonaalis üle tee, politsei auto eest läbi ja bunnyhop üle äärekivi. Irw, ei tulnudki järgi. Ega nad ei jõuaks ka haha.
Üldiselt oli üllatavalt soe, loodsin, et saan ikka läbimärjaks ja värisen külmast ning kõik muud mõtted ununevad. See-eest läksime, juba koos Timoga, kohtumaja taha servale. Nautisime seda serva ikka põhjalikult. Meelelahutuseks läks üks emo-paarike tülli ja saime veits naerda.
Touch tuli täna hästi, kõrgust ei tea, aga ega väga ei huvita ka. S***ta lendas täiega näkku kui esirattaga vastu serva panin. Sellise sõidu pärast üldse õue tulingi. Mõtlesin, et ratas on ikka parim meelelahutus, lausa teisel kohal ühe veel kallima “asja” kõrval. Möllasime kuni nägu, ratas ja suu olid kruusa ning poriga kaetud. Timo pedalup on paremaks läinud, sidehopiga on ta mul ammu eest läinud. Veeresime edasi vanemuise ette, tegin ühe cooli watsoni, haha. Timol kahjuks pedal täna välja ei venitanud. Edasi läksime Ordi ette. Hüppasime seal parkinud treileri kastis, viskasin sealt ühe kolmkuue alla, jälle see kolmkuus. (Tegelikult tahtsin seda kunagi niiväga selgeks saada ja kui lõpuks sain, ei suuda siiamaani loobuda.)
Lõbustasime kesklinnas veits pubekaid ja istusime ristiisa väliterrassile maha. Õlu, oi ta maitses hästi. Sai mõnusalt kruusa ühtlasi suust ära loputada. Kojusõit oli räme küte, bunnyhopid, pedalupid, tagarattal. Sõitsin, kuni enam ei jaksanud, siis väntasin veel ja kiiremini, kuni hakkas pistma. Hüppasin rattalt maha, jalutasin paar sammu ja tundsin, et olen rahul.
